Jõustus uus pärimisseadus |
|
Senny Pello, advokaat 01.01.2009.a. jõustus uus pärimisseadus, millise puhul on kõige enam kajastamist leidnud üleminek vastuvõtusüsteemilt loobumissüsteemile. Lisaks nimetatud põhimõttelisele muudatusele jõustus uue seadusega mitmeid teisi, milliseid samuti põgusalt siinkohal käsitleme. Uue pärimisõigusliku regulatsiooni puhul on seadusandja lähtunud põhimõttest, et pärijad soovivad pärida ning selleks, et pärida ei pea olema aktiivne. Sellest tulenevalt on seni kehtinud regulatsiooni, millise puhul pärimiseks tuli esitada notarile avaldus, muudetud. Nagu loobumissüsteemi nimetusest järeldada võib, siis selleks, et pärida ei pea enam avaldust notarile esitama, vaid pärandaja järelt pärivad kõik, kes selleks õigustatud on. Erinevalt senikehtinud regulatsioonist tuleb selleks, et pärandist loobuda olla aktiivne ja esitada avaldus notarile. Pärandist loobumise tähtaeg on „ujuv“, st tähtaeg ei ole kõikidele pärijatele ühtne. Õigus pärandist loobumiseks on seotud pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest teada saamise või teadma pidamisega. Selleks, et kõikidel pärijatel oleks võimalus oma pärimisõigusest teada saada ning kõik pärijad oleks kaitstud on notari kasutusse antud laiemad vahendid ja volitused kogu suguvõsa struktuuri tuvastamiseks ning pärijate teavitamiseks. Pärimisõigusliku süsteemi muutumisega toimusid suured muudatused ka pärijate omavahelistes suhetes, mis ühtlasi peaks aitama kõiki pärijaid võimalikult kiiresti tuvastada. Nimelt kui varasemalt pärandvara läks pärijate kaasomandisse, siis uue pärimisseaduse järgi moodustub pärandvarast pärijate ühisus ning neile kuulub pärandvara kui tervik mitte kaas- vaid ühisomandina, mis peaks omakorda aitama kaasa teadaolevate pärijate poolt nende pärijate teavitamise ning üles leidmise, kelle kohta andmed on puudlikud. Pärijate ühisus tähendab omakorda seda, et tehinguid pärandvaraga saavad kõik pärijad teha üksnes ühiselt, samas kui kohustuste osas vastutavad pärijad solidaarselt võlausaldajate ees, mitte ühisvõlgnikena. Ka annaku definitsioon on kardinaalselt erinev seni kehtinud ja praktikas levinud arusaamast ning annakusaaja positsioon märgatavalt nõrgenenud. Kui seni sai annakusaajaks määratud isik kohe pärimisõiguse tunnistuse ning selle alusel vastava vara, siis uue seaduse kohaselt annakumääramise korraldus annab annakusaajale üksnes õiguse nõuda annaku üleandmist pärijatelt, st annakusaaja omab võlaõiguslikku nõuet pärijate vastu ning saab nõuda kohtu kaudu käsutust, et omand üle antaks. Sama kehtib sundosa kohta, st selleks, et sundosa saada, tuleb seda nõuda pärijatelt ning kui nõuet ei täideta, siis tuleb pöörduda kohtu poole. Lisaks on muutunud sundosa saamise alus ning sundosa saamise õigus tuleneb perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustusest, mitte ei ole seotud töövõimetuse ja abivajadusega ja sundosa on pärandvara väärtuse põhine, st tähtsust ei oma see, kui palju ning kui kaua pidi pärandaja ülalpidamist maksma, vaid sundosa puhul tuleb korraga maksta välja kogu sundosa väärtus suhtes pärandvarasse. Sundosa suurus on sama nagu eelnevalt, st pool sellest, millele oleks olnud õigus juhul, kui testamenti tehtud ei oleks. Kõige enam vääritimõistmist on põhjustanud loobumissüsteemile ülemineku puhul arusaam, et nimetatud süsteemi puhul on igal pärijal oht sattuda võlgadesse ning kohustuste olemasolul või nende kahtluste korral ei tohiks mingil juhul jätta avaldust pärandist loobumiseks esitamata. Nimetatud seisukoht ja väljaütlemised on ebaõiged, kuivõrd muutunud on ka pärandvara inventuuri regulatsioon. Pärandi inventuuri eesmärk on pärandi koosseisu kuuluva vara ja võlgade väljaselgitamine ja pärija vastutuse piiramine, seega selleks, et vastutust pärandvara ületavate kohustuste eest välistada saab pärandvara inventuuri nõuda igal hetkel pärast pärandi vastuvõtmist, kuid mitte hiljem kui kolme kuu jooksul pärast seda, kui pärija sai teada või oleks pidanud saama teada, et pärandvarast ei piisa võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Inventuuri tegijaks on uue seaduse kohaselt kohtutäitur. Nimetatud muudatused ei ole kõik uue pärimisseaduse kehtima hakkamisega toimuvad muutused pärimisregulatsioonis ning eelnevalt on käsitlemist leidnud üksnes olulisemad ning kõige olulisem on see, kuidas ning milliseks kujuneb notarite, kohtutäiturite, advokaatide ja kohtute praktika uue seaduse rakendamisel, seda enam, et notaritel jagub selgitamist juba ainuüksi seni tavakäibesse juurdunud mõistete ning institutsioonide muutunud definitsioonidest ja regulatsioonide erinevusest tulenevalt. |