Lepitusseadus pakub alternatiivi kohtumenetlusele

Lepitajaks võib olla füüsiline isik, kellele pooled on teinud ülesandeks lepitusmenetluse läbiviimise, vandeadvokaat, notar ja seaduses sätestatud juhul ka riigi või kohaliku omavalitsuse lepitusorgan. Lepitajana tegutsevate vandeadvokaatide andmed avaldatakse nii Eesti Advokatuuri kui ka Justiitsministeeriumi kodulehel. Siinkohal märgiksime, et Advokaadibüroost Concordia tegutseb lepitajana vandeadvokaat Andres Past.

Lepitusseaduse tähtsus väljendub eelkõige lepitusmenetluse tulemusena sõlmitud kokkuleppe täidetavuse tagamisel. Kokkuleppeni jõudmise staadiumis ei oma lepitusseadus näiliselt erilist kaalu – lepitajal ei ole kohtuniku pädevust õigust mõista, lepitaja on pädev vaid suunama ja soovitama, mistõttu kui pooled jõuavad kokkuleppele, teeksid nad seda suure tõenäosusega ka ilma lepitajata, ja kui ei jõuaks, siis ei ole ka seadusest abi. Samas näitab teiste riikide kogemus, et kogenud lepitaja loodav vaidluse olemuse analüüsimisele ja erimeelsuste lahendamisele suunatud lähenemine tagavad tihti tulemuslikuma ja odavama menetluse kui võistlev kohtumenetlus.

Lepitaja

Lepitaja peab olema vaidlevatest pooltest sõltumatu, eelkõige ei tohi lepitaja olla ühe poole esindaja või nõustaja. Lepitaja sõltumatusele kehtivad samad kriteeriumid nagu tsiviilasju lahendavale kohtunikule eesmärgiga tagada lepitaja erapooletust. Samas ei tohi aga lepitaja suunata lepituse käiku viisil, mis loob lepitusosalistes ettekujutuse, nagu oleks lepitaja näol tegemist poolte suhtes otsustuspädeva isikuga. Lepitaja saab pooli üksnes suunata ja pakkuda neile välja lahendusi, kuid otsustamisõigust lepitajale seadusega antud ei ole. Seadus näeb ette lepitaja õiguse saada oma töö eest tasustatud ning vajadusel võib lepitaja nõuda ettemaksu.

Lepitusmenetluse käik

Üldreeglina saab lepitus toimuda siis, kui lepitusmenetlused on jõudnud kokkuleppele lahendada vaidlus lepitaja juures ning lepitaja on alustanud lepitusmenetlust. Ühe poole taotlusel võib lepitaja teavitada teist poolt tema poole pöördunud isiku soovist läbi viia lepitusmenetlus, edastades nimetatud isikule tähitud kirjaga teate lepitusläbirääkimiste aja ja koha kohta. Lepitusmenetluse edutuse korral, ehk juhul kui kas kokkuleppele ei jõuta või kui lepitaja poole pöördub vaid üks pooltest ja teine pool teatab, et ei soovi menetluses osaleda või näitab oma käitumisega soovimatust osaleda lepitusmenetluses, väljastab lepitaja osalise soovi korral tõendi menetluse edutuse kohta. Kokkuleppe saavutamise puhul formuleerib aga lepitaja osaliste soovil kirjaliku kokkuleppe, mille allkirjastavad nii lepitusosalised kui ka lepitaja. Lepitusorganis läbiviidav menetlus on mõneti formalistlikum ülejäänud lepitajate poolt läbiviidavatest menetlusest, pooltel võib olla kohustus astuda läbirääkimistesse, kuid sellegipoolest ei ole lepitusorgan pädev tegema otsust ning vaidluse lahendamine sõltub üksnes sellest, kas pooled saavutavad kokkuleppe. Ühe näitena lepitusorganist võib nimetada Kultuuriministeeriumi juures tegutseva autoriõiguste komisjoni.

Kokkulepe kui täitedokument

Lepitusmenetluse tulemusena saavutatud kokkulepe ei oma automaatselt täitedokumendi staatust, v.a. juhul, kui lepitajaks on olnud lepitusorgan.Vandeadvokaadi või notari poolt läbiviidud lepitusmenetluse raames sõlmitud kokkuleppe tunnistab kohus täidetavaks juhul kui avalduse esitavad kas kõik kokkuleppe pooled või üks pool, lisades avaldusele teiste lepingupoolte kirjalikud nõusolekud, kui kokkulepe ei välju lepitusseaduse piiridest ega ole vastuolus heade kommetega või seadusega, samuti peab kokkulepe olema täidetav. Omaette küsimus on, kas nõusolek avalduse esitamiseks kohtusse võib sisalduda juba kokkuleppes eneses, või on seda tarvis hiljem eraldi vormistada. Seadus jätab nimetatud küsimuse lahtiseks, samas oleks vist ennatlik nõuda eraldi nõusolekut ning kokkuleppes  endas sisalduv nõusolek peaks olema piisav. Kui lepitusmenetlus on läbiviidud muu füüsilise isiku poolt, peab lisaks eelmainitule kohus kontrollima, kas menetlus viidi läbi ausalt ja erapooletult ning asja lahendamiseks peab kohus korraldama istungi, kus kuulab ära nii lepitaja kui ka lepitusmenetluse pooled.

Kokkuleppe täidetavaks tunnistamise menetlus on oluliselt kiirem ja odavam kui kogu vaidluse kohtulik lahendamine. Kokkuleppe kohtu poolt täidetavaks tunnistamine toob endaga kaasa mitmeid olulisi tagajärgi. Esiteks võimaldab täidetavaks tunnistatud kokkulepe läbi viia selle alusel täitemenetlust, olles täitedokumendiks ning teiseks välistab selline kokkulepe sama nõudega kohtusse pöördumine, kuivõrd kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, sest asjas on juba olemas jõustunud lahend kohtueelses menetluses, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Alternatiivina võivad lepitusmenetluse pooled pöörduda notari poole, kes tõestab poolte kokkuleppe koos võlgniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Kokkuleppele täitedokumendi staatuse omistamise kord rõhutab veelkord lepitusmenetluse vabatahtlikkust – lepitusosalist saab allutada sundtäitmisele üksnes tema enda nõusolekul.

Euroopa Liidu õiguse mõjutused

Lepitusseaduses sarnaneb paljus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusvaidlustes. Tõsi, direktiiv on suunatud alternatiivsete vaidlustelahendamise menetluste loomisele piiriüleste vaidluste puhul, samas kus lepitusseadus hõlmab nii siseriiklikke kui ka piiriüleseid vaidlusi, tingimuseks vaid see, et vaidlus oleks lahendatav maakohtus. Samas näevad nii seadus kui ka direktiiv ette palju sarnaseid keskse tähendusega aspekte, mille puhul ei oma tähtsust, kas vaidlus on siseriiklik või piiriülene, näiteks: kohtu õigus suunata pooli lepitaja juurde, kokkuleppele täitedokumendi staatuse omistamine vaid poolte nõusolekul jne.

Kokkuvõtteks

Lepitusseadusega on pandud alus alternatiivsele vaidluste lahendamisele, mis võimaldab jõuda mõlemat poolt rahuldava ning iseloomult suure tõenäosusega kompromissile sarnaneva lahendini oluliselt väiksema aja ja rahakuluga kui kohtumenetluses, kuid samas on siiski asjas olemas ka kohtuliku aspekti ehk täidetavaks tunnistamise võimalus, mis peaks paremini kaitsma võlausaldaja huve, võimaldades võlgniku jätkuva kohustuse mittetäitmise korral pöörduda kohtutäituri poole.