Töötaja ravikindlustuskaitse

Gerly Kask, advokaat-maksunõunik

Töötaja ravikindlustus on sõltuvuses tööandja poolt maksuseaduste täitmisest

01.07.2009 lisandus ravikindlustusseadusesse muudatus, mis seab töötajate ja avalike teenistujate ravikindlustuse kehtimise sõltuvusse tööandja poolt sotsiaalmaksu maksmisest.  Uus muudatus tekitab mitmeid küsimusi sotsiaalmaksu maksmise nõude tõlgendamise aspektist. Viimasega seondub kas ja mil määral võib tööandja sotsiaalmaksuvõlg takistada töötajate ravikindlustuskaitse kehtimist.  

 Uue, 01.07.2009 jõustunud töölepinguseaduse rakendussätetega tehti mitmeid muudatusi ka ravikindlustusseadusesse (RaKS). Varasemalt mõjutas sotsiaalmaksu maksmine kindlustuskaitse kehtimist üksnes olukordades,  kus töö- või teenistussuhe oli peatunud. Alates 01.07.2009 kehtib RaKS § 6 (töötaja või avaliku teenistuja kindlustuskaitse kestus) lg 4 sõnastuses, mille kohaselt  peatub kindlustuskaitse kestus juhul, kui tööandja sotsiaalmaksu ei maksa või kahe kuu möödumisel teenistussuhte peatumisest, kui tööandja teenistussuhte peatumise aja eest sotsiaalmaksu ei maksa. Praktikas on uus muudatus tekitanud täiendavaid küsimusi töötajatele ja nende eraõiguslikele tööandjatele eelkõige olukordades kus tööandjatel on raskusi sotsiaalmaksu tasumisega.

Ravikindlustuse tekkimise eelduseks on vajalike dokumentide ja andmete esitamine haigekassale, kes on õigustatud ravikindlustuse andmekogusse vastava kande tegemiseks. Andmete esitamiseks kohustatud isik on tööandja ning juhul kui tööandja andmeid ei esita, siis on võimalik ka kande tegemine maksu-ja tolliameti poolt esitatud andmete alusel, mis kinnitavad isiku eest sotsiaalmaksu maksmist. Seega võib öelda, et juba ravikindlustuse tekkimisel on need töötajad, kelle tööandja andmeid haigekassale ei esita, ebavõrdses olukorras võrrelduna nendega, kelle eest andmeid esitatakse, kuna esimesel juhul on kindlustuskaitse tekkimise vajalik tingimus sotsiaalmaksu maksmine, kuid teisel juhul aga mitte.

Tekkinud kindlustuskaitse jätkumine töötajatel ja teenistujatel on alates 01.07.2009 jõustunud muudatuse valguses sõltuvuses tööandja poolt sotsiaalmaksu maksmisest.  RaKS § 6 lg 4 kasutatud sõnastus „kui tööandja ei maksa sotsiaalmaksu…” on aga piisavalt üldsõnaline, mistõttu selle sisustamisel on võimalik jõuda maksuseaduste tõlgendamisel erinevate tulemusteni.

Mõistetavalt ei reguleeri RaKS maksuküsimusi, vaid sätestab ravikindlustuskaitse tekkimise, peatumise ja lõppemise laused. Sotsiaalmaksu maksmise kohustuse tekkimise alused määrab sotsiaalmaksuseadus (SMS). Sotsiaalmaksu maksmise aluseks on sotsiaalmaksuseaduses nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavate väljamaksete tegemine ning üldjuhul toimub sotsiaalmaksu maksmine maksudeklaratsiooni alusel arvutatud maksusumma tasumisega.

Küsitavusi ei teki, kui tööandja täidab korrektselt maksuseadusi ning deklareerib ja tasub sotsiaalmaksu vastavalt sotsiaalmaksu seadusele. Sotsiaalmaksu mittemaksmise juhtumid võivad praktikas olla aga väga erinevad. Võimalikud on olukorrad, kus tööandja sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljamakseid töötajatele ei tee ja deklareeri või ka juhtumid, mil väljamakseid tehakse, kuid neid ei deklareerita. Samuti on võimalik, et asjaomane deklaratsioon esitatakse, kuid makse  ei maksta või isegi kui makstakse, siis näiteks olemasoleva maksuvõla tõttu sotsiaalmaksu katteks raha ei laeku. Kõikidel nimetatud juhtudel on tulemus sama -  tööandja ei maksa sotsiaalmaksu, kuid asjaolud, millest on tingitud sotsiaalmaksu mittemaksmine, täiesti erinevad.  

Deklaratsioonide mitteesitamine sotsiaalmaksukohustuse kohta võib iseenesest olla kinnituseks, et tööandaja sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljamakseid töötajatele ei tee ning ravikindlustuskaitse jätkumine kindlustatud isikutele ei ole põhjendatud.  Praeguses majandussituatsioonis on kindlasti enim aktuaalsed juhtumid, kus tööandja raha säästmise nimel kas ei deklareeri tehtud, sotsiaalmaksuga maksustatavaid, väljamakseid või lükkab deklaratsiooni esitamist edasi või siis ei täida deklareeritud sotsiaalmaksu maksmise kohustust.

Huvitav situatsioon tekib näiteks maksuvõlgadega, seoses 01.01.2009 maksuhalduri poolt kasutusele võetud uue maksude arvestussüsteemiga. Oletame, et tööandja on saanud maksuhaldurilt maksuotsuse. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 105 lg 6 sätestab põhimõtte, mille kohaselt maksukohustused tasutakse või tasaarvestatakse kohustuste tekkimise järjekorras. Sama paragrahvi lg 7 sätestab, et kohustuste tekkimise järjekorda ei arvestata, kui maksuhalduri haldusaktist (§-d 95 ja 111) tuleneb erinev rahaliste kohustuste täitmise tähtpäev. Seega kui tööandja maksuvõlg on tekkinud maksuotsusega (MKS § 95), siis sõltumata sellest, kas tööandja deklareerib ja tasub peale maksuotsuse saamist korrektselt sotsiaalmaksu, arvestatakse laekunud summad esmajärjekorras maksuotsusega määratud summade katteks ja sotsiaalmaksuvõla tekkimine sellises olukorras on vältimatu. Sama olukord tekib ka siis, kui tööandjal on maksuvõlg muudes maksudes peale sotsiaalmaksu ning need maksud on maksunõuete täitmise tähtsuse järjekorras eespool sotsiaalmaksust.  Ka siis kujuneb olukord, kus sõltumata sotsiaalmaksu kohustuse deklareerimisest ja tasumisest sotsiaalmaksu katteks tasutud raha ei laeku.  Praktikas on maksuvõlgade korral, sõltuvalt nende kindlaksmääramisest, sotsiaalmaksuvõla tekkimist võimalik vältida sel teel, et ajatada maksuvõlad (muuta tekkinud maksunõuete tasumise tähtpäeva) või vaidlustamisel taotleda maksuotsuse kehtivuse ja täitmise peatamist. Sõltumata sellest, kas tööandja üritab sotsiaalmaksuvõla tekkimist või edasist suurenemist eeltoodud meetmetega vältida, on tööandja maksuvõla korral selgelt ebaproportsionaalne panna töötaja vastutama tööandja poolt maksuseaduste mittetäitmise tagajärgede eest, kuna töötajal puuduvad vähimadki võimalused tööandja maksukäitumise mõjutamiseks.

Mõningast „turvalisust” tööandja poolses sotsiaalmaksu mittemaksmise olukordades töötajate jaoks peaks pakkuma RaKS § 19 lg 3. Nimetatud säte annab  haigekassale volitused kindlustuskaitse peatamise kohta kande tegemiseks, kui on piisavalt andmeid, et kindlustatuse tingimused ei ole täidetud ja võimalusel on eelnevalt välja selgitatud kindlustatud isiku seisukoht. Kas ja mis selgitusi saab ja oskab töötaja anda oma tööandja maksukohustuste täitmise kohta, on muidugi iseküsimus. Kuid kindlustatu ärakuulamine on kindlasti vajalik, et selgitada välja kindlustuskaitse kehtimise seisukohast kõik määravad asjaolud. Juhul kui kindlustus peatatakse, on kindlustatul  õigus 10 päeva jooksul teate kättesaamisest esitada vastuväited. Mõistlik on aga töötajatel endil, kui on kahtlusi tööandja poolt sotsiaalmaksu tasumises, kontrollida aeg-ajalt haigekassa kaudu oma kindlustuskaitse kehtivust. 

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et RaKS § 6 lg 4 võimaldab sõnastuse „kui tööandja ei maksa sotsiaalmaksu...” kontekstis jõuda vastakate tõlgendusteni, ms võimaldavad kindlustuskaitse kehtimise seada sõltuvusse nii tööandja poolt sotsiaalmaksu seaduses sätestatud sotsiaalmaksu maksmise juhtude aluseks olevate väljamaksete deklareerimisest kui ka sotsiaalmaksu faktilisest laekumisest. Maksu- ja Tolliameti andmed, mis on haigekassale aluseks tööandja  sotsiaalmaksu maksmise kohustuse kindlakstegemiseks, võimaldavad lähtumist nii deklaratsioonide esitamisest kui ka deklareeritud sotsiaalmaksu tasumisest.