Uudised

Ettevõtte kui ühisvara jagamine abikaasade vahel

28. jaanuar, 2011

Helen Hääl
vandeadvokaadi vanemabi

Riigikohus on tsiviilkolleegiumi 20.11.2008.a otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-101-08 põhjalikult käsitlenud ühisvara jagamise temaatikat, korranud üle mõned varasemad põhimõtted ning andnud selge juhise abikaasade ühisvara jagamise menetluses ettevõtte väärtuse hindamise kohta.

Konkreetses kohtuvaidluses oli abikaasade vahel vaidlus selle üle, kuidas tuleb määrata kindlaks poolte ühisvara hulka kuuluva osaühingu osa väärtus. Kaasuse lühikirjelduse kohaselt taotleti ühisvara jagamisel ettevõtte kui osaühingu jätmist ühele abikaasale hüvitise maksmise vastu teisele abikaasale.
Kordame selguse mõttes lühidalt üle perekonnaseaduse ühisvara jagamise regulatsiooni. Vastavalt perekonnaseaduse (edaspidi PkS) § 14 on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. PkS § 18 lg 5 kohaselt jagab vaidluse korral ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel kohus ning PkS 19 lg 1 kohaselt loetakse ühisvara jagamisel abikaasade osad võrdseteks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetuleku seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. Sama paragrahvi lg 3 järgi määratakse abikaasade ühisvara jagamise kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena ning lg 4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse.

Eelnevalt on riigikohus selgitanud, et abikaasade ühisvara koosseis määratakse kindlaks abieluliste suhete lõppemise aja seisuga, ühisvara väärtus ühisvara jagamise aja seisuga. (Vastavalt riigikohtu otsusele 20.05.2005.a nr 3-2-1-47-05 tuleb kohtul ühisvara maksumus tuvastada kohtuotsuse tegemise aja seisuga).
Vaadeldavas kohtumenetluse oli jagatava osaühingu osakapital abielusuhete lõppemise ajal ning on ka praegu 102 000 krooni, kuid muutunud on poolte ühisvara osakaal osaühingus. Poolte abielusuhete lõppemise ajal osaühingul kolm võrdset osanikku, igaühele, sh hagejale kuulus 33,33% osaühingust, osaku väärtus oli 34 000 krooni. Praegu on osaühingul kaks osanikku, kummagi, sh hageja osa väärtus on 51 000 krooni. Hageja osalus on võrreldes abielusuhete lõppemise ajaga suurenenud 16,7%.
Riigikohus on selgitanud, et ühisvara suurenenud osa on hageja lahusvara (mis seega ka jagamisele ei kuulu, kuivõrd on omandatud peale abieluliste suhete lõppemist ega ole käsitletav ühisvara koosseisu kuuluvana).

Eseme väärtus

Riigikohus on viidatud kohtuasjas selgitanud, et eseme väärtuseks loetakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 65 järgi selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on aga eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb ka abikaasade ühisvara hulka kuuluva osa jagamisel teha kindlaks osaühingu osa kohalik keskmine müügihind.
Ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis ning õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.
Osaühingu osa väärtuse eest hüvitise suuruse määramisel ei saa võtta aluseks osa nimiväärtust
Osaühingu varaline olukord ja väärtus võivad muutuda, ka jaotamata kasumi kasutamise üle otsustusõigus on osanikel, kuid need asjaolud puudutavad osaühingu juhtimist ning juhul kui sellised asjaolud oleksid esinenud, siis hageja osaniku ja juhatuse liikmena oleks saanud seda tõendada.
Ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste väärtus määratakse asja lahendamise aja seisuga ja kohus saab lähtuda üksnes asjas esitatud tõenditest. Praeguses asjas esitati arvamus, mis on kooskõlas osaühingu majandusaasta aruandes kajastatuga ning millest nähtus osaku bilansiline väärtus, mille põhjal sai välja arvutada abikaasale hüvitamisele kuuluva osa suurus.
Osaühingu osa nimiväärtus ei ole osaühingu osa kohalik keskmine müügihind TsÜS § 65 mõttes ja nimiväärtuse hüvitamine ei tagaks osaühingu osa ühisomandi kaotanud abikaasale õiglast hüvitist. Osaühingu osa harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 mõttes võib olla kostja esitatud osaühingu osa bilansiline väärtus.
Riigikohus on juba eelnevatel aastatel vastuvõetud lahendites asunud aktsiaseltsi jagamise puhul seisukohale, et aktsiate väärtuse kindlakstegemisel tuleb arvestada ka aktsiaseltsi tulevikuväljavaateid ning aktsionäride võimalusi tulevikus tulu teenida.
Kui aktsionär kaotab oma tahte vastaselt aktsiad, peab ta hüvitisena saama selle, mida tema osalus aktsiaseltsis tegelikult väärt on. Aktsiate eest õiglase hüvitise määramisel tuleb arvestada välja aktsiaseltsi kui terviku majanduslik väärtus ja jagada see proportsionaalselt aktsiate vahel. Aktsiaseltsi hindamiseks on erinevaid meetodeid. Üheks võimalikuks meetodiks on ka aktsiaseltsi raamatupidamisliku (bilansilise) väärtuse kindlakstegemine, kuid üldjuhul tuleks lisaks sellele arvestada aktsiaseltsi väärtuse kindlakstegemisel ka aktsiaseltsi tulevikuväljavaateid ning aktsionäride võimalusi tulevikus tulu teenida (vt Riigikohtu 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04, p-d 29-35).
Konkreetses kaasuses esitas osadest ilmajääv ning hüvitist nõudev abikaasa kohtule tõendi osaühingu osa bilansilise väärtuse kohta ega soovinud tõendada osa väärtust arvestades osaühingu tulevikuväljavaateid. Riigikohus kinnitas, et muude tõendite puudumisel saab osaühingu osa väärtuse määratagi selle tõendi alusel, sest abikaasa ei ole esitanud tõendeid osaühingu osa hariliku väärtuse kohta.

Kohus võib kõrvale kalduda poolte võrdsuse printsiibist vara jagamisel

Nagu eelnevalt öeldud, siis PkS 19 lg 1 kohaselt eeldatakse, et poolte osad ühisvara jagamisel on võrdsed. PkS § 19 kohaselt võib kohuskõrvale abikaasade osade võrdsusest.
Kolleegium on analüüsinud ka võrdsuse printsiibist kõrvale kaldumise aluseid ning selgitanud, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara. Seega on abikaasade ühisvaraks ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta. Abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad PKS § 19 lg 1 järgi võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud abielu ajal sissetulekut mõjuvatel põhjustel (näiteks oli ühe abikaasa panus laste kasvatamine). Abikaasade osade võrdsusest võib kohus kõrvale kalduda üksnes seaduses ammendavalt loetletud juhtudel, mis on sätestatud PKS § 19 lg-s 2.
Nimelt PkS §19 lg 2 kohaselt võib kohus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest:

  1. arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi;
  2. kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel;
  3. kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel;
  4. kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.

PKS § 19 lg 2 p 2 järgi võib kohus seega kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale muuhulgas ka juhul, kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel.
Riigikohtu arvates ei ole abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks abikaasade ühisvara jagamisel asjaolu, et üks abikaasa ei ole mõjuva põhjuseta panustanud konkreetse ühisvarasse kuuluva eseme omandamisse. Viidatud sätete järgi saab ühisvara jagamisel kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud. Küll võib abikaasa panustamine konkreetse ühisvara hulka kuuluva eseme omandamisel olla PKS § 19 lg 3 mõttes aluseks selle eseme jätmiseks selle abikaasa omandisse.

Kokkuvõte

Seega on riigikohus andnud selged juhised abikaasade ühisvara jagamisel, mille kohaselt ühisvara koosseis määratakse kindlaks abieluliste suhete lõppemise aja seisuga, ühisvara väärus hinnatakse ühisvara jagamise aja seisuga (asja arutamise aeg kohtus), osast (ja või aktsiatest) ilmajääval abikaasal on õigus saada õiglast hüvitist osaühingu osa/aktsiate eest (milleks on osa harilik väärtus ja/või bilansiline väärtus, mitte nimiväärtus), osade võrdsust eeldatakse ning võrdsuse põhimõttest saab kõrvale kalduda vaid juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud.