Uudised

Palgaviivis

28. jaanuar, 2012

Senny Pello
vandeadvokaat

1. juulil 2009. a jõustus töölepingu seadus (edaspidi TLS), mille kehtima hakkamisega kaotas kehtivuse Eesti Vabariigi töölepingu seadus ning ka paljud sellega seonduvad õigus­aktid, sealhulgas palga- ja puhkuseseadus. Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) sätestab, et VÕS-i üldosa laieneb töö­lepingule ning TLS-i kohaselt kohaldatakse töölepingule VÕS-is käsundus­lepingu kohta sätestatut, TLS-ist tulenevate erisustega.

TLS sätestab töötajale töötasu ja puhkusetasu maksmise regulatsiooni. Tööandjal on kohustus

  1. vähemalt üks kord kuus maksta töötasu; ning
  2. puhkusetasu tuleb maksta hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, kui tööandja ja töötaja ei ole leppinud kokku teisiti, kuid mitte hiljem kui puhkuse kasutamisele järgneval palgapäeval.

Töötasu sissenõutavaks muutumise aeg ehk palgapäev on vastavalt TLS-ile üheks kohustuslikuks sätteks, mis peab olema fikseeritud töölepingu kirjalikus dokumendis. Palga­päev on töötasu ülekandmise kohustuse täitmise päev ehk see päev, millal muutub töötasu sissenõutavaks ning töötajal tekib õigus nõuda töötasu. Lisaks sätestab TLS erisuse selles osas, et juhul, kui palgapäev satub riigipühale või puhkepäevale, siis loetakse palga­päev saabunuks riigipühale või puhkepäevale eelneval tööpäeval.

Puhkusetasu muutub sissenõutavaks ning töötajal tekib õigus nõuda puhkusetasu eel­viimasel tööpäeval enne puhkuse algust, kui tööandja ja töötaja ei ole leppinud kokku teisiti, kuid mitte hiljem kui puhkuse kasutamisele järgneval palgapäeval. Kuivõrd seadusest erinevalt puhkusetasu väljamaksmise kuupäeva kokkuleppe olemasolu tõendamise kohustus lasub tööandjal, siis peaks olema töötajal esitatud vähemalt kirjalikku taas­esitamist võimaldavas vormis avaldus puhkustasu maksmise kuupäeva kohta, vastasel juhul tuleb maksta puhkusetasu välja TLSis sätestatu kohaselt hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust.

TLS ei sätesta erisusi töötasu ja puhkusetasu maksmisega viivitamisel viiviste arvesta­miseks ega sätesta ka viivisemäära. Seega tuleneb töötasu ja puhkusetasu maksmisega viivitamise regulatsioon VÕS-ist, kui pooled ei ole lepingus teisiti kokku leppinud.

Siinkohal tuleb aga arvestada seda, et hoolimata võimalusest ja õigusest töölepingu sisu kujundamisel lepinguvabaduse põhimõttele tugineda ja reguleerida lepingupoolte vahelisi suhteid, ei ole lepinguvabadus täielik ning töölepingu puhul kehtib ka varemkehtinud põhimõte, mille kohaselt seaduses kindlaksmääratud tingimustest töötaja kahjuks kõrvale­kalduv kokkulepe on tühine. Seega näiteks juhul, kui tööandja ja töötaja lepivad töötasu ja puhkusetasu maksmisega viivitamise osas kokku väiksemas viivisemääras kui VÕSis sätestatud, on nimetatud kokkulepe tühine.

VÕS §-st 113 lg 1 tulenevalt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võla­usaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Intressimäär ehk viivisemäär, kui töötaja ja tööandja ei ole selles eraldi kokku leppinud, tuleneb VÕS §-st 94 lg 1 ning §-st 113 lg 1, mis määravad kindlaks võlasuhte intressimäära.

VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhi­re­finantseeri­misoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub VÕS § 113 lg 1 kohaselt seitse protsenti aastas, kui seaduses või lepingus ei ole ette nähtud teisiti.

VÕS §-s 94 lg 1 intressimäära avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded, mis on elektrooniliselt kättesaadav aadressil www.ametlikudteadaanded.ee.
Seega kui pooled ei ole lepingus teisiti kokku leppinud, siis tekib töötajal õigus nõuda tööandjalt viivist VÕS-ist tulenevas viivisemääras töötasu ja puhkusetasu maksmisega viivitamise eest.

Töötasu maksmisega viivitamise eest viivise nõudmise õigus tekib palgapäevale järgnevast päevast kuni selle päevani, mil tööandja on töötasu töötajale üle kandnud. Puhkusetasu puhul tekib töötajal õigus nõuda viivist arvates eelviimasest tööpäevast enne puhkuse algust, kui tööandja ja töötaja ei ole leppinud kokku teisiti või hiljemalt puhkuse kasutamisele järgneval palga­päeval kuni puhkusetasu üle­kandmiseni.

Näide:
Töötaja töötasu on 1 000,00 eurot kuus ning palgapäev on 13. kuupäeval, mis 2011. a märtsikuus on pühapäev. Tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud töötasu maksmisega viivitamise viivisemääras. Kuna TLSi eriregulatsiooni kohaselt loetakse palgapäev saabunuks puhkepäevale eelneval tööpäeval, siis on töötaja palgapäev 11.03.2011. a. Tööandja viivitab töötajale töötasu välja­maksmisega ning kannab töötasu töötajale üle 27.03.2011. a.

Töötaja töötasu nõue muutus sissenõutavaks 11.03.2011. a, seega viivitas tööandja töö­tasu maksmisega alates 12.03.2011. a kuni 27.03.2011. a, kokku 16 päeva. Ametlikud Teadaanded intressimäära avaldamise teated kohaselt oli Euroopa Keskpanga põhire­finantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2011 1,00 %. Seega on viivisemäär 8 % aastas. Töötajal on seega õigus nõuda tööandjalt töötasu maksmisega viivitamisel viivist 0,22 eurot päevas, kokku 3 eurot ja 51 senti. Viivis moodustub järgmiselt ((1 000,00 eurot * 8 %) / 365) * 16 = 3,51.

Viivise saamiseks peab töötaja seda tööandjalt nõudma. Viivisenõude esitamiseks ei ole seaduses ette nähtud üldist tähtaega, ainsaks töötajat piiravaks tähtajaks on seega vaid nõude aegumine, mis annab tööandjale vastuväitena õiguse viivise maksmisest keelduda.

Juhul, kui tööandja keeldub viivisenõude täitmisest ja viivise väljamaksmisest, siis on töötajal õigus nõuda viiviste väljamõistmist kas kohtus või töövaidluskomisjonis. Üheaegselt ei ole lubatud avaldust esitada nii kohtusse kui töövaidluskomisjoni ning töövaidluskomisjon ei lahenda vaidlusi, mis ületavad 10 000 eurot.

Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seadusele (edaspidi ITLS) on kohtusse või töövaidlus­komisjoni pöördumiseks töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat ning riigikohtu praktikast tulenevalt viivisenõude kui töösuhtest tuleneva rikutud õiguse nõude esitamise tähtaeg neli kuud (vt 3-2-1-103-05 ja 3-2-1-7-09).

Siinkohal pean vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et vastavalt Tsiviilseadustiku üldosa seadus §-le 144 aegub viivisenõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue koos põhikohustusest tuleneva nõudega. Kuivõrd viivisenõue on töötaja õiguskaitsevahend tööandja vastu rahalise kohustuse täitmise tagamiseks ning kannab eesmärki lihtsustada oluliselt raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist ning arvestades töötasu maksmise olulisust töötaja jaoks, siis olukorras, kus viivisenõude esitamise tähtaeg on oluliselt lühem töötasu nõude esitamise tähtajast, ei ole nimetatud riigikohtu praktika kohaselt arvestatud viivisenõude kui õigus­kaitse­vahendi eesmärki.

Samas VÕS §-le 88 lg 8 tuginevalt võib töötaja, juhul, kui tööandja peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi (seega ka viivist), ja tööandja ei ole mõistliku aja jooksul määranud, millise kohustuse täitmiseks on raha tasutud, lugeda, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Sellisel juhul, kui tööandja poolt makstud rahast ei piisa viiviste ja kogu põhinõude rahuldamiseks ning esmajoones arvestatakse maha viivis, jääb tööandja selles osas põhitasu maksmisega viivitusse edasi, mida tööandja poolt makstud tasu ei kata ning töötajal tekib õigus nõuda viivitatud põhinõude maksmist ja viivist kuni põhinõude tasumiseni.

Arvestades riigikohtu seisukohta viivisenõude aegumise osas, ITLS-i, mis sätestab, et töötasu nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, ning lähtudes sellest, et puhkusetasu nõue ei ole TLS kohaselt töötasu nõue, tuleb lähtuda eeldusest, et ka puhkusetasu nõudele kehtib nelja­kuuline tähtaeg nõude esitamiseks.

Töötasu ja puhkusetasu nõude ning nendelt arvestatava viivise omavahelise seose tõttu algab seega viivise­nõude aegumise tähtaeg päeval, mil tööandja jättis töötajale töötasu või puhkusetasu tähtaegselt välja maksmata.

Seega algavad nii töötasu kui puhkusetasu ja nendelt arvestatava viivisenõude aegumis­tähtajad samal ajal, kuid aegumistähtaja pikkus on nõuetel erinev. Selleks, et vältida tööandja poolt aegumise vastuväite esitamisel töötaja nõuete rahuldamata jätmist, peab töötaja puhkusetasu ning sellelt arvestatava viivise­nõude esitama nelja kuu jooksul alates puhkusetasu tähtaegselt välja­maksmata jätmisest ja töötasult arvestatava viivisenõude nelja kuu jooksul töötasu väljamaksmata jätmisest.