Uudised

Tulekul on muudatused tarbijakaitsealastes nõuetes

28. jaanuar, 2012

Teele Lember
advokaat

Euroopa Parlament andis 23. juunil 2011.a. oma heakskiidu Euroopa Komisjoni ettepaneku alusel menetletava uue tarbijakaitsedirektiivi [1] (siin edaspidi „Tarbijakaitsedirektiiv“) lõplikule [2] tekstile. Kuna tegemist on kaasotsustamismenetluse raames vastu võetava direktiiviga, ei piisa direktiivi jõustumiseks Parlamendi heakskiidust – jõustumiseks peab ettepaneku Parlamendi poolt tehtud muudatusi sisaldaval kujul vastu võtma ka Euroopa Liidu Nõukogu. Juhul, kui Nõukogu heakskiitu ei anna, toimub teine lugemine. Samas on antud juhul tõenäoline, et Nõukogu võtab ettepaneku esimesel lugemisel vastu, kuivõrd menetluse käigus toimus Nõukogu, Parlamendi ja Komisjoni vahel mitmeid mitteametlikke kohtumisi eesmärgiga jõuda ettepaneku suhtes kokkuleppele esimesel lugemisel, vältides seega vajadust teise lugemise ja lepitusmenetluse järele. Euroopa Parlamendi poolt vastuvõetud tekst on seega kompromissi tulemus, kus osales ka Euroopa Liidu Nõukogu. Pärast direktiivi jõustumist on liikmesriikidel kaks aastat aega enda seaduste direktiiviga kooskõlla viimiseks.

Põhiliseks muudatuseks võrreldes olemasoleva olukorraga on see, et seni kahes eri direktiivis sisaldunud reguleerimisese viiakse kokku ühte dokumenti ning senine miinimumharmoneerimise põhimõte asendatakse maksimumharmoneerimisega.

Direktiivid, mis tarbijakaitsedirektiiviga asendatakse, on järgmised:

  • direktiiv 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (nn koduukselepingute direktiiv) ja
  • direktiiv 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral (nn kaugmüügidirektiiv).

Lisaks toob tarbijakaitsedirektiiv muudatusi järgmistes direktiivides: direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes ja direktiiv 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta.

Asendatavates direktiivides kasutusel olev miinimumharmoneerimise põhimõte tähendab, et riigid võivad seadusega kehtestada kaupleja jaoks rangemaid reegleid, kui direktiiv ette näeb. Näiteks on kaugmüügidirektiivis [3] ette nähtud, et tarbijal peab sidevahendi kaudu sõlmitud lepingu puhul olema taganemisõigus vähemalt seitsme päeva jooksul, kuid osad riigid on kasutanud võimalust näha ette pikem taganemisaeg. Nii on Eestis tarbijal taganemisõigus 14 päeva jooksul ja Maltal 15 päeva jooksul. Mitmed riigid aga, nagu näiteks Suurbritannia, on jäänud 7-päevase miinimumi juurde.

Uue direktiiviga ette nähtav maksimumharmoneerimise põhimõte kaotab sellise killustatuse ära, nähes liikmesriikidele ette reeglid, millest ei või kõrvale kalduda ka nö positiivses suunas ehk tarbija suurema kaitstuse suunas. Eespool näitena toodud tarbija taganemisõiguse puhul näeb Tarbijakaitsedirektiiv ette 14-päevase taganemisaja, mis tähendab, et Eesti seadust ei ole vaja selles osas muuta, Malta peab taganemisaega ühe päeva võrra lühendama ja Suurbritannia seitsme päeva võrra pikendama. Siinkohal peab muidugi rõhutama, et direktiivid on mõeldud riikidele, mitte eraisikutele (sh ettevõtjad) – direktiiv kohustab riike ühtlustama oma seadusandluse, kuid kauplejal ei ole ka pärast uute reeglite kehtima hakkamist keelatud anda tarbijale lepinguga soodsamaid tingimusi võrreldes seaduses ette nähtuga.

Eesti kaupleja jaoks tähendavad muudatused esialgu küll järjekordset vajadust oma lepingute tekstid ja müügiprotsess üle vaadata ja vajadusel muuta, kuid laiemas perspektiivis peaks Tarbijakaitsedirektiiv lihtsustama teiste liikmesriikide turgudele sisenemist, kuna on olemas kindlus, et kehtivad samasugused nõuded.

Seadusteks, mis Tarbijakaitsedirektiivis sätestatud teemasid Eestis reguleerivad, on võlaõigusseadus (VÕS) ja tarbijakaitseseadus (TKS)[4].

Uus Tarbijakaitsedirektiiv toob Eestis kaasa järgnevad põhilised muudatused:

1) Selgelt on ära reguleeritud see, millisel määral võib tarbija olla asja enne kasutanud, kui ta selle oma 14-päevast taganemisõigust kasutades tagasi saadab. Selles osas on olnud vaidlusi – nimelt kasutavad tarbijad vahel oma õigusi pahatahtlikult ära. Näiteks on juhtumeid, kus on tellitud peokleit, seda peol ka kantud ja seejärel oma taganemisõigust kasutades tagasi saadetud. Praegu kehtiv direktiiv ei selgita, et tarbija ei või asja kasutada ja seega ei ole vastavat täpsustust ka võlaõigusseaduses. Kehtiva direktiivi preambulis on küll ära toodud taganemisõiguse sätestamise põhjus (tarbija ei saa sidevahendi abil tellides asja enne proovida ja vaadata, nagu ta poes saaks), millest saab tuletada, et tarbija ei peaks tohtima asja kasutada, aga see oli liiga kaudne, et sellele vaidluses efektiivselt tugineda. Tarbijakaitsedirektiivi artikkel 14 sätestab, et kui tarbija kauba tagasi saadab, vastutab ta kauba väärtuse vähenemise eest, mis on tingitud kauba kasutamisest muul viisil, kui on vaja kauba laadis, omadustes ja toimimises veendumiseks. Preambulis on lisaks veel lähemalt selgitatud, et kui tarbija kasutab kaupa kauem, kui see on vajalik kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks, ei kaota ta sellega küll taganemisõigust, kuid peab hüvitama kauba väärtuse vähenemise. Et veenduda kauba olemuses, omadustes ja toimimises, peaks tarbija käsitlema ja uurima kaupa üksnes nii, nagu tal lubataks seda teha poes. Näiteks peaks tarbija rõivast ainult selga proovima, kuid ei tohiks seda rõivast kanda. Seetõttu peaks tarbija kaupa taganemisperioodi jooksul käsitsema ja uurima väga ettevaatlikult. Kuna taganemisõigus ise on sätestatud võlaõigusseaduses, tuleks ka siinkirjeldatud täiendus sisse viia võlaõigusseadusesse.

2) Kauplejatel keelatakse lisatasude osas eeltäidetud valikute kasutamine. Kauplejal saab olema kohustus hankida tarbija selgelt väljendatud nõusolek kõikidele lisatasudele, mida soovitakse võtta lisaks tasule, mis on kokku lepitud põhikohustuse täitmise eest. Sellise nõusoleku puudumisel on kokkulepe lisatasu kohta tühine, isatasu nõuda ei või ja sellise tasu maksnud tarbija võib selle tagasi nõuda. Eelkõige kohaldub vastav säte ilmselt nn „linnukesega kastide“ osas, kust tarbija peab tasu vältimiseks linnukese ära võtma. Direktiivi eelnõus oligi sellele otsesõnu viidatud, kuid lõplik sõnastus sai oluliselt laiem – nimelt tundub, et ka lisatasude mainimine lepingu üldtingimustes, ilma et neile eraldi nõusolekut antaks, toob edaspidi kaasa nende tühisuse. Vastavalt TKS § 124 lg 2 p-le 4 tuleb ostukutsel (kataloogis, reklaamis vms) näidata hinna sisse arvestamata veo-, posti- või kättetoimetamiskulud või teave, et selliste kulude tasumine on nõutav, kui neid kulusid ei ole võimalik eelnevalt välja arvutada. Samuti on tasude väljatoomise kohustus sätestatud võlaõigusseaduses teatud lepinguliike puudutavates erisätetes. Tarbijakaitsedirektiivis ette nähtuga võrreldavalt konkreetset kohustust ja vastavat tagajärge Eesti kehtivas õiguses aga ette nähtud ei ole. Seega tuleb seadust vastavalt täiendada. Seda, millisesse seadusesse vastav säte lisada otsustatakse, on aga raske ennustada. Võlaõigusseadus ei sisalda hetkel sätteid, mis kehtiksid üleüldiselt kõikidele tarbijalepingutele. On teatud lepingutüübid – koduukselepingud, sidevahendi abil sõlmitud lepingud (Tarbijakaitsedirektiiv hakkab neid nimetama „kauglepinguteks“) ja tüüptingimustega lepingud, mille puhul tarbija on keskseks mõisteks, samuti on tarbija kohta erinevate lepinguliikide all sisse toodud erandeid, kuid võlaõigusseaduses ei ole hetkel head „kohta“, kuhu sobiks sisse kirjutada säte, mis puudutab kõiki tarbijalepinguid, sõltumata sõlmimise viisist ja lepinguliigist. Tarbijakaitseseadus aga sätestab praegu otsesõnu, et see ei ole mõeldud tooma kaasa lepingute tühisust – tarbijakaitseseaduse tagajärjena on silmas peetud vaid seda, et Tarbijakaitseamet võib rakendada seaduses ette nähtud sanktsioone (nt teha trahvi), kuid küsimus lepingu kehtimisest sellisel kujul, nagu ta sõlmiti, tuleb lahendada võlaõigusliku vaidluse raames.

3) Koduukselepingute alt ei või enam välistada selliseid müügipakkumisi, kus kaupleja on tarbija poolt kohale kutsutud. Vastavalt VÕS § 46 lg 1 p-le 1 ei loeta praegu lepingut koduukselepinguks, kui tarbija töökoha või eluruumi külastamine, mille tulemusel leping sõlmiti, toimus tarbija eelneval selgesõnalisel soovil. Tarbijakaitsedirektiivi jõustumisel tuleb see välistus kaotada.

4) Tarbija seadusest tulenev 14-päevane taganemisõigus kauglepingust või koduukselepingust algab järgneval hetkel:

a. teenuselepingu puhul lepingu sõlmimisest alates;

b. müügilepingu puhul asja valduse saamisest alates;

c. osadena täidetava müügilepingu (kui tellitud asi või ühes tellimuses tellitud mitu asja tuuakse kohale mitmes osas eri ajal) puhul siis, kui viimane asi või asja osa on tarbija valdusesse antud;

d. regulaarsete tarnete tegemise lepingu puhul (näiteks ajakirjatellimus või leping, mille puhul kord kuus tuuakse joogivett vms) siis, kui esimese tarnena toodav asi on tarbija valdusesse jõudnud;

e. kommunaalteenuste (veevärk, kanalisatsioon, elekter, gaas, küte, Internet) puhul lepingu sõlmimise päevast.

VÕS § 56 lg 1 sätestab, et asja puhul algab tähtaeg päevast, mil asi, samaliigiliste asjade kättetoimetamise korral aga esimene osa asjadest, on jõudnud tarbijani ning teenuse puhul algab tähtaeg lepingu sõlmimise päevast. Seega ei ole kehtiv õigus otseselt vastuolus Tarbijakaitsedirektiiviga, aga ta on oluliselt vähem täpne ja ilmselt on vajalik sisse viia vastavad täiendused.

5) Juhul, kui tarbijat ei ole kauglepingu või koduukselepingu puhul enne lepingu sõlmimist teavitatud, et tal on seadusest tulenev taganemisõigus ja selgitatud, kuidas seda teostada, sõltub taganemisõiguse lõppemise aeg sellest, kas tarbijale antakse vastav teave 12 kuu jooksul lepingu sõlmimisest või mitte. Kui teave antakse 12 kuu jooksul lepingu sõlmimisest, lõpeb tarbija taganemisõigus 14 päeva pärast teabe andmist. Kui aga tarbijat taganemisõigusest ei teavitata, lõpeb taganemisõigus 12 kuud pärast seda hetke, mil taganemisõigus oleks lõppenud siis, kui teave oleks antud õigel ajal. Praegu näeb VÕS § 56 lg 2 ette, et kui pakkuja ei ole täitnud VÕS §-s 55 sätestatud teabe andmise kohustusi[5], võib tarbija lepingust taganeda kolme kuu jooksul asja tarbijani jõudmise päevast, teenuse puhul aga kolme kuu jooksul lepingu sõlmimise päevast. Kui selle kolmekuulise tähtaja kestel edastatakse kohustuslik teave, võib tarbija lepingust taganeda 14 päeva jooksul teabe saamisest alates. Seega seisneb Eesti jaoks muudatus järgnevas:

a. vähendatakse teabe hulka, mille andmata jätmine pikendab tarbija taganemisõigust (kui praegu on hõlmatud ka tarbija seadusest tulenevat taganemisõigust mittepuudutav teave, mis tuleb tarbijale ka enne lepingu sõlmimist edastada, siis Tarbijakrediididirektiiv näeb ette, et taganemisõiguse kehtivusaeg on seotud ainult teabega tarbija taganemisõiguse olemasolu ja teostamise viisi kohta, st VÕS § 56 lg 2 saab viitama jääda vaid VÕS § 55 lg 2 p-le 1, mitte tervele paragrahvile);

b. tarbija taganemisõiguse pikka tähtaega, mis kohaldub siis, kui teavitamiskohustus on jäetud täitmata, pikendatakse kolmelt kuult kaheteistkümnele kuule;

c. eeltoodud pikka tähtaega hakatakse arvestama mitte asja saamisest või lepingu sõlmimisest, vaid ajast, mil tähtaeg oleks siis lõppenud, kui kaupleja oleks teabe andnud õigel ajal (st sisuliselt kujuneb tähtaja pikkuseks kaksteist kuud ja neliteist päeva).

6) Kauplejale antakse tarbija poolsel taganemisel otsesõnu õigus niikaua raha mitte tagastada, kui tarbija on kauba tagasi saatnud või tõendanud kauba postitamist, kui kaupleja ei ole lubanud kaubale ise järele tulla. Põhimõtteliselt võimaldab sama tulemuseni jõuda ka võlaõigusseadus, kuid läbi mitme viite. VÕS § 56 lg 3 sätestab, et kui tarbija lepingust taganeb, tuleb talle tema poolt tasutu tagastada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul lepingust taganemise teate jõudmisest pakkujani. Samas lõikes aga sätestatakse ka, et muus osas kohaldatakse taganemise tagajärgedele VÕS §-des 188–194 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 sätestab, et taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 111 lg 1 sätestab, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Seega tuleb siinkohal kindlasti kaaluda vastava reegli eraldi sissekirjutamist ka VÕS § 56 lg-sse 3, tagamaks, et nii tarbijatel kui kauplejatel on võimalik seadusest üheselt aru saada.

7) Juhul, kui tarbija kasutab oma taganemisõigust, tuleb tema poolt makstu direktiivi kohaselt tagastada 14 päeva jooksul. Praegu näeb VÕS § 56 lg 3 ette 30-päevase tähtaja.

8) Lepingust taganemise korral pannakse kaupade tagasisaatmise otseste kulude kandmise kohustus tarbijale. Tarbija ei pea kulusid kandma vaid juhul, kui kaupleja on lepinguga võtnud kohustuse ise kulusid kanda või on jätnud tarbija teavitamata sellest, et kulude kandmise kohustus on tarbijal. Praegu sätestab VÕS § 194 lg 4, et kui tarbija kasutab oma 14-päevast taganemisõigust, kannab asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud kulud ja sellega seotud riisiko kaupleja, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lepingupooled võivad kokku leppida, et tarbija kannab tagastamise tavalised kulud kuni summa ulatuses, mis vastab 10 eurole, välja arvatud juhul, kui üleantud asi või osutatud teenus ei vasta tellitule. Seega tuleb Tarbijakaitsedirektiivi jõustumisel VÕS § 194 lg 4 ära muuta vastavalt direktiivis sätestatule.

9) Uuendatud on nimekirja lepingutest, millele direktiiv ei kohaldu ja nimekirja kauglepingutest, mille puhul erandina ei kohaldata tarbija taganemisõigust. Uuendused toovad kaasa muudatusi VÕS §-is 53 ja §-is 56. Märkimisväärsena võib välja tuua, et taganemisõigus võetakse tarbijalt juhul, kui kaupleja on lõplikult täitnud sidevahendi abil sõlmitud teenuselepingu (st teenus on ära osutatud) ja täitmist alustati tarbija nõusolekul ja tarbijat on sellise nõusoleku andmisel selgelt teavitatud, et teenuselepingu täitmisel andmisel kaotab ta taganemisõiguse. Praegu on selline erand sätestatud vaid finantsteenuse lepingute osas. Samuti võib välja tuua, et taganemisõigus ei kohaldu kauglepingutele, mille raames on tarbija kutsunud teenusepakkuja ise kohale teatud parandus- või hooldustööde tegemiseks.

10) Muudetakse tähtaega, mille jooksul tuleb lepingust taganenud tarbijale tagastada kõik tema poolt makstu. Praegu sätestab VÕS § 56 lg 3, et kui tarbija lepingust taganeb, tuleb talle tema poolt tasutu tagastada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul lepingust taganemise teate jõudmisest pakkujani. Tarbijakaitsedirektiivi kohaselt tuleb kõik makstu tagastada viivitamatult, aga mitte hiljem kui 14 päeva pärast seda, kui on saadud informatsioon tarbija taganemise kohta. VÕS § 56 lg 3 kuulub vastavalt muutmisele.

Probleem, et võlaõigusseadus on muutunud tarbijalepingute osas liiga keeruliseks, võib tarbijakaitsedirektiivi jõustumisel veelgi süveneda, kui seadusandja asub sealseid, korduvalt muudetud ja ohtraid viiteid sisaldavaid sätteid veelgi muutma ja täiendama. Juba praegu on tekkinud raskesti arusaadav rägastik, mille tõlgendamisel ei ole ühtse praktikani jõutud. Siinkirjutaja leiab, et võib-olla oleks mõistlik koondada tarbijat puudutavad lepinguõiguslikud sätted eraldi seadusesse, vältides võimalusel viiteid ja leppides seejuures, et tekivad kordused. Sellisele vajadusele viitab see, et praegu pöördutakse võlaõigusseadusest arusaamiseks tihti seaduse aluseks olnud direktiivide poole, kuna direktiivides on tarbijalepinguid puudutavad küsimused lahti kirjutatud ühes kohas ja loogilises järjekorras. Tarbijakaitsevaldkonnas on aga sarnaselt maksuõigusega vajalik, et isikud suudaksid nende suhtes kehtivad reeglid ise üles leida, ilma juristi abita.

[1] Ettepanek COD/2008/0196, vt menetluskäigu koduleht: http://www.europarl.europa.eu/oeil/file.jsp?id=5699432.

[2] Tuleb märkida, et võrreldes ettepaneku esialgse tekstiga, mis on eesti keeles saadaval siin: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2008:0614:FIN:ET:PDF, on lõplikus tekstis tehtud olulisi muudatusi. Lõplik tekst Eur-Lex süsteemis veel leitav pole, kuid on avaldatud Euroopa Nõukogu koduleheküljel: http://register.consilium.europa.eu/pdf/et/11/st11/st11984.et11.pdf.

[3] Direktiiv 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral.

[4] Seaduste kõige viimase aktuaalse teksti (st kehtiva redaktsiooni) leiate Elektroonilise Riigi Teataja otsingust: https://www.riigiteataja.ee/index.html.

[5] 1) teave taganemisõiguse tingimuste ja selle õiguse kasutamise üksikasjade kohta vastavalt käesoleva seaduse §-le 56;
2) pakkuja tegevuskoha aadress, kuhu tarbija võib esitada kaebused;
3) teave teeninduse võimaluste kohta;
4) teave pakkuja vastutuse eelduste, garantii olemasolu ja selle tingimuste kohta;
5) kestvuslepingu ülesütlemise tingimused, kui leping on tähtajatu või sõlmitud tähtajaga üle ühe aasta.