Uudised

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine võib laenuandjatele tähendada reaalset ärilist kahju

28. detsember, 2012

Ott Saame
vandeadvokaat

27. novembril 2012 tegi Riigikohus otsuse, mis oluliselt, ning nii mõnegi jaoks ilmselt ka mõnevõrra üllatuslikult, selgitas laenuandjate ja laenusaajate kohustusi ja vastutust seoses laenusaaja krediidivõimekuse väljaselgitamisega. Nimelt võib laenuandja osutuda rahaliselt vastutavaks kahju eest, mis laenusaajal tekkis tulenevalt sellest, et laenuandja rikkus laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenusaajal (aga ka käendajal) võib niisuguse kahju osas tekkida nõue laenuandja vastu ning selle nõude võib ta tasaarvestada laenuandja nõuetega. Praktikas tähendab see, et laenusaaja võib vastavas osas seaduslikult keelduda pangale intressi või viivist tasumast või ka laenu põhiosa tagasi maksmast.

Ülelaenamise oht

Laenu võtmine võib osutuda kahe teraga mõõgaks. Laenuraha kaasamine aitab ühelt poolt loomulikult elukvaliteeti parandada, äri edendada vms, teisalt võivad raha laenamisel olla üsna soovimatud tagajärjed ülelaenamise näol, kui varem talutav laenukoormus muutub teatud põhjustel talumatuks ning tekitab laenuvõtjale tõsised makseraskused.
Suurimad probleemid tulenevad eeskätt tarbijakrediidi, sh kiirlaenude pakkumisest seoses selle kerge kättesaadavusega. Enamjaolt tagasihoidlikuma sissetulekuga inimesed kasutavad selliseid laenutooteid, mis tegelikkuses ei pruugi neile sobida. Paljud tarbijad ei tee laenuotsuseid tihti ratsionaalselt ega analüüsi oma laenuvõimekust piisavalt, nn kiirlaene võetakse nende kerge kättesaadavuse tõttu tihti juba olemasolevate laenukohustuste refinantseerimiseks, aga ka lihtsalt arvete tasumiseks. Nii laenuandjatel kui ka laenusaajatel jagub laenuturul küllalt tegutsemisvõimalusi selleks, et ülelaenamise olukorda sattuda. Seda tõestab üsnagi ilmekalt ka Tarbijakaitseameti poolt novembris 2012 tehtud uuring, mille käigus tegid testkliendid pankades, kiirlaenukontorites, krediitkaarte ja järelmaksu andvates kauplustes kokku 87 ostlust. Tulemused näitasid üheselt, et kõikidel krediidiandjatel on probleeme tarbijatele selgituste andmisega. Kõige üllatavamaks osutus aga see, et uuringusse teadlikult kaasatud 21st töötust testkliendist said positiivse laenuotsuse 16 ning järelmaksu andmisest sissetulekuta inimestele ei keeldutud ühelgi juhul.
Pank peab krediidivõimekust hindama igal juhul konkreetselt
Ülelaenamist ning seetõttu makseraskustesse sattumist peaks aitama ära hoida laenuandjatele kehtiv vastutustundliku laenamise põhimõte, mida Riigikohus nüüd üsnagi põhjalikult selgitas. Krediidiasutustele on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis, kuid põhimõtteliselt kehtis see ka varasemalt. Tarbijakrediidi kohta on vastav põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032 ning kehtib seejuures igas vormis tegutsevatele krediidiandjatele.
Vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab kokkuvõtlikult seda, et krediiditooted peavad vastama tarbijate vajadustele ja olema kohandatud tarbija võimekusele laen tagasi maksta, s.t laenutoode peaks olema sobiv konkreetsele laenusaajale. See ei tähenda otseselt keeldu krediidivõimetu tarbijaga lepingut sõlmida, ent peaks tagama kliendile tema individuaalsetest vajadustest ja võimalustest lähtuvalt vajaliku teabe, andmaks talle tegeliku võimaluse hinnata, kas pakutav laen vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale.
Ehkki VÕS § 4032 lõike 1 punkti 1 järgi peab just krediidiandja omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, on ka tarbijal kohustus anda krediidiandjale teavet selleks, et krediidiandja saaks seda hinnata. Tarbija vastav kohustus tuleneb VÕS-i §-st 14, mis puudutab lepingueelsetel läbirääkimistel antavat teavet. Siiski tuleks arvestada, et teabe hankimisel peaks krediidiandja olema aktiivsem pool, kuivõrd krediidivõimelisuse hindamine ja selleks vajaliku teabe kogumine on selgelt krediidiandja kohustus.
Pank võib vastutada kergekäelise laenuga tekitatud kahju eest
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. novembri 2012.a. lahend nr 3-2-1-136-12 kinnitab, et krediidiandjatel on põhjust olla vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel hoolikam, kuivõrd sellest võivad tuleneda krediidiandjale olulised ning reaalsed tagajärjed.
Kõnealuses kohtuasjas nõudis pank nii tarbijast laenuvõtjalt kui ka käendajatelt laenu osalist tasumist. Kohus märkis, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib laenusaaja mh nõuda niisuguste kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist tulenevalt lepingueelse kohustuse rikkumisest, täpsemalt krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Hüvitatava kahju olemuse ja suuruse kohta on riigikohus viitega ühele teisele lahendile selgitanud, et kahjustatud isik ehk laenusaaja “tuleb asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta poleks läbirääkimistele tuginenud, ja kõrvutada seda kahjustatud isiku tegeliku varalise olukorraga. Seega saab hüvitada kahju, mis tekkis kahjustatud isikul lepingueelsetele läbirääkimistele tuginemisest.” Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
Võlausaldaja lepingueelse teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib kohtu hinnangul ka käendajal olla kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sealjuures võib käendajal olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata.
Lisaks eeltoodud riigikohtu otsusele jõustus 2012. aasta märtsis Tartu maakohtu otsus, millega jäeti rahuldamata panga hagi eraisiku vastu, kuna pank laenuandjana rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtu hinnangul ei olnud panga ja kliendi vahel sõlmitud kolme lepingu eesmärk mitte niivõrd laenu andmine, kuivõrd laenu andmine just varasemate võlgnevuste tasaarvestamiseks, seega üsnagi klassikaline nö. varasemate kohustuste refinantseerimine. Pank oli kliendi maksejõulisuse probleemidest teadlik, ent sellest hoolimata kasutas kohtu hinnangul oma positsiooni, et sõlmida uus leping, millega sisuliselt refinantseeriti eelmine leping ning klient seoti talle kulukama ja kohtu hinnangul tühiseid kokkuleppeid sisaldava lepinguga.
Eelnevast tulenevalt on igas vormis tegutsevatel krediidiandjatel põhjust hoolega vastutustundliku laenamise põhimõttest kinni pidada.

Laenamist reguleerivad erinevad seadused

Hetkel kehtiva regulatsiooniga ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel täidetavate kohustuste täpset sisu avatud ning krediidiandjatele on jäetud selles osas tõlgendusruum. Finantsinspektsioon on küll andnud soovitusliku juhendi vastutustundliku laenamise kohta tarbijakrediidi ja eluasemelaenu lepingute sõlmimisel, ent see on mõeldud ainult krediidiasutuste tarvis. Teatud juhtnööre annab turuosalistele siiski ka hiljuti Tarbijakaitseameti poolt Eestis tarbijakrediiti pakkuvatele ja vahendavatele äriühingutele ja ettevõtjatele koostatud juhend.

Hetkel on kavandamisel seadusemuudatused, mis muudavad vastutustundliku laenamise põhimõtte sisu igas vormis krediidiandjatele senisest täpsemaks – sisustatakse tarbija krediidivõimelisuse mõiste, sätestatakse, missuguseid asjaolusid peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma ning täpsustatakse krediidiandja kohustusi seoses tarbijalt asjakohase teabe saamisega.
Lisaks vastutustundliku laenamise põhimõttele tuleb krediidiandjatel tarbijalepingute sõlmimisel arvestada ka seda, et nende tegevust ei peetaks tarbijakaitseseaduse kohaselt eksitavaks kauplemisvõtteks. Kiirlaene väljastavad ettevõtjad reklaamivad oma teenuseid tihti väidetega „Sissetulekut ei pea tõendama“, „Konto väljavõtet ei pea esitama“ jne, mis üsnagi tõenäoliselt viitavad krediidiandja soovile hoiduda kõrvale tegelike asjaolude ja tarbija maksevõime hindamisest. Reklaamid, milles kasutatakse selliseid reklaamlauseid nagu „Laenuotsus 5 minutiga“, „Tasuta laen“ jt, võivad tarbijale jätta mulje, et laenuvõtmine ei hõlma endas erilisi riske ja soodustada seeläbi liiga kergekäeliste laenuotsuste tegemist. Sellest lähtuvalt kavandatakse ka kehtiva reklaamiseaduse täiendamist nii, et reklaamis esitatav teave peab olema esitatud neutraalselt ning mahus, mis ei lähe kaugemale teavitamiseks vajalikust. Seega reklaamlaused stiilis „Raha saad praegu, maksma hakkad kolme kuu pärast“, „Laenuotsus 5 minutiga“, „Tasuta laen“ võivad edaspidi olla seadusega vastuolus.